EUROOPA KOHTU OTSUS

12. juuli 2001(*)

Sotsiaalkindlustus ─ Ravikindlustus ─ Määruse (EMÜ) nr 1408/71 artiklid 22 ja 36 ─ Teenuste osutamise vabadus ─ EÜ asutamislepingu artikkel 59 (muudetuna EÜ artikkel 49) ─ Teises liikmesriigis tekkinud haiglaravikulud ─ Hiljem põhjendamatuks tunnistatud keeldumine loa andmisest

Kohtuasjas C-368/98,

mille esemeks on Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel esitatud Cour du travail de Mons’i (Belgia) taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Abdon Vanbraekel jt

ning

Alliance nationale des mutualités chrétiennes (ANMC),

eelotsuse tegemiseks nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6), artiklite 22 ja 36 ning EÜ asutamislepingu artikli 59 (muudetuna EÜ artikkel 49) tõlgendamise kohta,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. Gulmann, A. La Pergola (ettekandja), M. Wathelet ja V. Skouris, kohtunikud D. A. O. Edward, J. P. Puissochet, P. Jann, L. Sevón, R. Schintgen ja F. Macken,

kohtujurist: A. Saggio,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–       Belgia valitsus, esindaja: J. Devadder,

–       Saksamaa valitsus, esindajad: W.-D. Plessing ja C. D. Quassowski,

–       Hispaania valitsus, esindaja: R. Silva de Lapuerta,

–       Prantsuse valitsus, esindajad: K. Rispal-Bellanger ja A. de Bourgoing,

–       Iirimaa valitsus, esindaja: M. A. Buckley,

–       Madalmaade valitsus, esindaja: M. A. Fierstra,

–       Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

–       Soome valitsus, esindaja: T. Pynnä,

–       Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: J. E. Collins, keda abistas barrister S. Moore,

–       Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: P. Hillenkamp ja H. Michard,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 22. veebruari 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Belgia valitsus (esindaja: A. Snoecx), Taani valitsus (esindaja: J. Molde), Saksamaa valitsus (esindaja: W.‑D. Plessing), Hispaania valitsus (esindaja: R. Silva de Lapuerta), Prantsuse valitsus (esindaja: C. Bergeot), Iirimaa valitsus (esindajad: B. Lenihan, SC, ja N. Hyland, BL), Madalmaade valitsus (esindaja: M. A. Fierstra), Austria valitsus (esindaja: C. Pesendorfer), Soome valitsus (esindaja: T. Pynnä), Rootsi valitsus (esindaja: A. Kruse), Ühendkuningriigi valitsus (esindaja: S. Moore) ja komisjon (esindaja: H. Michard),

olles 18. mai 2000. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1       Cour du travail de Mons esitas 9. oktoobri 1998. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 16. oktoobril 1998, EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel eelotsuse küsimuse nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83 (EÜT L 230, lk 6; edaspidi „määrus nr 1408/71”), artiklite 22 ja 36 ning EÜ asutamislepingu artikli 59 (muudetuna EÜ artikkel 49) tõlgendamise kohta.

2       See küsimus kerkis üles kohtuasjas, mille poolteks on A. Vanbraekel ja tema kuus last, kes on Jeanne Descamps’i pärijad, ning Alliance nationale des mutualités chrétiennes (edaspidi „ANMC”) ja mille esemeks on viimasena nimetatu keeldumine hüvitamast haiglaravikulusid, mis olid J. Descamps’il tekkinud seoses ortopeedilise operatsiooniga Prantsusmaal asuvas haiglas.

 Õiguslik raamistik

 Ühenduse õigus

3       Määruse nr 1408/71 artikli 22 lõige 1 sätestab:

„1.      Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal, kes vastab pädeva riigi õigusaktide tingimustele õiguse kohta saada hüvitist, arvestades vajadusel artikli 18 sätteid, ning

a)      kelle olukord muudab vajalikuks viivitamatu hüvitiste saamise teise liikmesriigi territooriumil viibimise ajal

või

b)      [...]

või

c)      kellele pädev asutus on andnud loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal vajalikku ravi,

on õigus saada:

i)      mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimis- või elukohajärgne asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud; hüvitiste andmise kestus on siiski reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega;

ii)      rahalisi hüvitisi, mida annab pädev asutus vastavalt tema poolt kohaldatavatele õigusaktidele. Pädeva asutuse ja viibimis- või elukohajärgse asutuse vahelise kokkuleppe alusel võib kõnealuseid hüvitisi anda viimasena nimetatud asutus pädeva asutuse nimel vastavalt pädeva riigi õigusaktide sätetele.”

4       Määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teine lõik sätestab:

„Lõike 1 punkti c alusel nõutava loa andmisest ei või keelduda, kui kõnealune ravi kuulub hüvitiste hulka, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kelle territooriumil asjaomane isik elab ja kus tal puudub võimalus saada sellist ravi aja jooksul, mis harilikult kulub kõnealuse ravi saamiseks elukohajärgses liikmesriigis, võttes arvesse tema tervislikku hetkeseisundit ja haiguse eeldatavat kulgu.”

5       Määruse nr 1408/71 III jaotise 1. peatüki 7. jagu „Tagasimaksed asutuste vahel” sisaldab artiklit 36, mis on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Ilma et see piiraks artikli 32 sätete kohaldamist, makstakse käesoleva peatüki kohaselt ühe liikmesriigi asutuse poolt teise liikmesriigi asutuse nimel antavad mitterahalised hüvitised täies ulatuses tagasi.

2.      Lõikes 1 osutatud tagasimaksed määratakse kindlaks ja tasutakse artiklis 98 osutatud rakendusmääruses sätestatud korras kas tõendite esitamisel tegelike kulude kohta või ühekordse maksena.

Viimasel juhul peavad ühekordsed maksed olema sellised, mis tagaksid, et tagasimakse vastaks võimalikult tegelike kulude suurusele.

3.      Kaks või enam liikmesriiki või nende pädevad võimuorganid võivad ette näha teistsuguse tagasimaksmisviisi või loobuda igasugusest tagasimaksmisest nende jurisdiktsiooni all olevate asutuste vahel.”

 Siseriiklik õigus

6       Kohustusliku ravi- ja invaliidsuskindlustusskeemi sisseseadmist ja korraldust käsitleva 9. augusti 1963. aasta seaduse (edaspidi „9. augusti 1963. aasta seadus”) artikli 76quater lõige 1 sätestas põhikohtuasja faktiliste asjaolude toimumise ajal kehtinud redaktsioonis järgmist:

„Kui kuninga kehtestatud erandid ei sätesta teisiti, ei anta käesolevas seaduses ettenähtud hüvitisi juhul, kui hüvitisesaaja ei viibi hüvitise taotlemise ajal tegelikult Belgia territooriumil või kui tervishoiuteenuseid on osutatud välismaal.”

7       9. augusti 1963. aasta seaduse rakendamist käsitleva 4. novembri 1963. aasta kuningliku dekreedi artikli 221 lõige 1 sätestab:

„Välismaal tervishoiuteenuste saamise luba antakse:

[…]

2)      hüvitisesaajale, kui tema tervenemiseks on vajalik haiglaravi, mida võidakse välismaal anda parematel meditsiinilistel tingimustel ning mille konsulteeriv arst on eelnevalt tunnistanud hädavajalikuks.”

8       Belgia valitsus osutab oma kirjalikes märkustes siiski sellele, et teises liikmesriigis ravimise loa taotlused vaadatakse nüüd läbi määruse nr 1408/71 artikli 22 alusel, mitte enam eespool viidatud Belgia õigusaktide alusel.

9       Institut national d’assurance maladie-invalidité (INAMI) 4. veebruari 1983. aasta ringkirjas nr 83/54–80/54 sisalduvatest ministri juhistest tulenevalt ei kohaldata Belgia õigusakte enam juhul, kui vastavat olukorda reguleerivad ühenduse õigusnormid.

10     Seoses vormi E 112 väljastamisega, millele on viidatud nõukogu 21. märtsi 1972. aasta määruses (EMÜ) nr 574/72, millega on kehtestatud määruse nr 1408/71 rakendamise kord (EÜT L 74, lk 1; ELT eriväljaanne 05/01, lk 83), ning teises liikmesriigis osutatud tervishoiuteenuste hüvitamisega näeb ministri 18. juuni 1971. aasta ringkiri O.A. nr 81/215–80/51 ette järgmist:

„I.      Määruse nr 1408/71 artikli 22 kohaldamisel rakendatakse järgmisi põhimõtteid:

1)      välismaal ravi saamise luba ei anta, kui sellise ravi saamiseks on Belgias olemas meditsiinilised ja tehnilised võimalused;

2)      kui välismaal ravi saamise luba antakse erandlikul juhul ehk siis, kui sellist ravi ei ole võimalik saada Belgias, peab konsulteeriv arst täpselt märkima raviasutuse ja/või eriarsti ning ravi eeldatava kestuse;

3)      välja arvatud punktis 2 ettenähtud juhul, ei või välismaal saada raviteenuseid, mida Belgia kindlustus ei kata, st vormi E 112 ei või väljastada raviteenustele, mida Belgias ei hüvitata kohustusliku ravi- ja invaliiduskindlustuse alusel (absoluutne keeld).

[...]”.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

11     Belgias elav ja ANMC juures kindlustatud Belgia kodanik J. Descamps, kellel oli kahepoolne gonartroos, taotles 1990. aasta veebruaris ANMC‑lt luba, et minna Prantsusmaale ortopeedilisele operatsioonile, mille eest tasuks ANMC.

12     Loa andmisest keelduti põhjusel, et taotlus ei ole piisavalt põhjendatud, kuna J. Descamps ei esitanud Belgia ülikoolikliinikus praktiseeriva arsti arvamust.

13     Loa puudumisest hoolimata käis J. Descamps 1990. aasta aprillis Prantsusmaal operatsioonil ning esitas pärast seda Tribunal du travail de Tournai’le (Belgia) ANMC vastu hagi ravikulude hüvitamise nõudes.

14     Tribunal du travail de Tournai jättis 10. detsembri 1991. aasta otsusega hagi rahuldamata. Nimetatud kohus leidis, et ANMC otsus keelduda loa andmisest oli põhjendatud, kuna J. Descamps „ei ole vähemalt ühe Belgia ülikooliprofessori arvamuse esitamisega tõendanud, et operatsioon oleks Prantsusmaal tehtud paremates meditsiinilistes tingimustes kui Belgias”.

15     J. Descamps esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Cour du travail de Mons’ile, kes leidis 8. oktoobri 1993. aasta vaheotsuses, et loa saamiseks Belgia ülikooliprofessori arvamuse esitamise nõue, mille Tribunal du travail de Tournai oli heaks kiitnud, oli ülemäärane. Sama otsusega määras Cour du travail de Mons eksperdi, et saada tema arvamus küsimuses, kas J. Descamps’i tervenemiseks oli vajalik 1990. aasta märtsis haiglaravi, mida võis välismaal saada parematel meditsiinilistel tingimustel kui Belgias.

16     29. detsembril 1994 esitatud eksperdiarvamuse kohaselt „oli Jeanne Descamps’i tervenemiseks vajalik 1990. aasta märtsis haiglaravi, mida võis saada parematel meditsiinilistel tingimustel välismaal (dr Cartier’ tehtud operatsioon Pariisis; 4. novembri 1963. aasta kuningliku dekreedi artikli 221 lõige 1)”.

17     Eksperdiarvamuse esitamise järel Cour du travail de Mons’ile esitatud seisukohtadest nähtub, et J. Descamps’i ravikulude hüvitis ulatuks 38 608,89 Prantsuse frangini, kui kohaldataks Prantsuse õigusaktides ettenähtud hüvitiskoefitsiente, ning 49 935,44 Prantsuse frangini, kui kohaldataks Belgia õigusaktides ettenähtud koefitsiente.

18     J. Descamps suri 10. augustil 1996, kui menetlus oli pooleli. Menetlusse astusid tema pärijad, s.o tema abikaasa A. Vanbraekel ja kuus last.

19     Eksperdiarvamusest lähtudes märkis Cour du travail de Mons, et ANMC‑lt mõistetakse välja J. Descamps’i haiglaravikulud „vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 22 ja asutamislepingu artiklitele 59 ja 60”. Olles täpsustanud, et otsustada jääb veel hüvitise täpne suurus, otsustas Cour du travail de Mons menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kui siseriiklik kohus on tema menetluses olevas asjas kinnitanud vajadust saada haiglaravi muus liikmesriigis kui pädeva asutuse asukohajärgne liikmesriik, kuigi on keeldutud andmast määruse nr 1408/71 artiklis 22 ettenähtud eelnevat luba, kas siis sellisel juhul:

a)      peab haiglaravi kulude hüvitamine toimuma vastavalt pädeva asutuse asukohariigis kehtivale korrale või korrale, mis kehtib riigis, mille territooriumil haiglaravi saadi;

b)      on pädeva asutuse asukohariigi õigusaktidega ettenähtud hüvitise summat lubatud piirata, arvestades määruse nr 1408/71 artiklit 36, milles on mainitud täielikku tagasimaksmist?”

 Vastuvõetavus

20     Iirimaa, Madalmaade ja Ühendkuningriigi valitsus on seisukohal, et eelotsusetaotluses ei ole täpselt esitatud põhjusi, miks on siseriiklikul kohtul kohtuasja lahendamiseks vaja ühenduse õiguse tõlgendust, ning selles ei ole esitatud piisavalt teavet õiguslike ja faktiliste asjaolude kohta, et liikmesriigid saaksid tõhusalt kasutada oma õigust esitada Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi.

21     Sellega seoses tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et vajadus ühenduse õiguse sellise tõlgenduse järele, mida siseriiklik kohus saab kasutada, nõuab, et siseriiklik kohus määratleks esitatud küsimuste faktilise ja õigusliku raamistiku või vähemalt selgitaks nende küsimuste aluseks olevaid faktilisi oletusi (vt eelkõige 26. jaanuari 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑320/90–C‑322/90: Telemarsicabruzzo jt, EKL 1993, lk I‑393, punkt 6; 19. märtsi 1993. aasta määrus kohtuasjas C‑157/92: Banchero, EKL 1993, lk I‑1085, punkt 4; 30. aprilli 1998. aasta määrus liidetud kohtuasjades C‑128/97 ja C‑137/97: Testa ja Modesti, EKL 1998, lk I‑2181, punkt 5, ning 28. juuni 2000. aasta määrus kohtuasjas C‑116/00: Laguillaumie, EKL 2000, lk I‑4979, punkt 15). Samuti on Euroopa Kohus korduvalt rõhutanud, kui oluline on eelotsusetaotluse esitanud kohtul esitada täpsed põhjused, miks ta kahtleb ühenduse õiguse tõlgenduses ja peab vajalikuks esitada Euroopa Kohtule eelotsuse küsimused (vt eelkõige 25. juuni 1996. aasta määrus kohtuasjas C‑101/96: Italia Testa, EKL 1996, lk I‑3081, punkt 6; eespool viidatud määrus Testa ja Modesti, punkt 15, ning eespool viidatud määrus Laguillaumie, punkt 16).

22     Tuleb siiski tõdeda, et käesolevas asjas ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus niisuguseid nõudeid eiranud.

23     Olgu märgitud, et eelotsusetaotlus sisaldab viidet kohaldatavatele siseriiklikele õigusnormidele ja faktiliste asjaolude kirjeldust, mis on küll kokkusurutud, kuid siiski piisav, et Euroopa Kohus saaks otsuse teha.

24     Nagu eespool märgitud, on eelotsusetaotluse esitanud kohus pealegi juba võtnud seisukoha, et põhikohtuasjas on täidetud tingimused, millest on ühenduse õiguse kohaselt seatud sõltuvusse õigus saada hüvitist kulude eest seoses raviga, mis on saadud teises liikmesriigis kui see, kus isik on kindlustatud. Eelotsusetaotluses rõhutatakse, et Euroopa Kohtule esitatud tõlgendamistaotluse eesmärk on ainult kindlaks määrata makstava hüvitise suurus ning see, kas kohaldada tuleb selles liikmesriigis kehtivat skeemi, kus isik on kindlustatud, või skeemi, mis tuleneb selle liikmesriigi õigusaktidest, kelle territooriumil toimus ravi.

25     Neil asjaoludel tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud küsimust uurida.

 Eelotsuse küsimuse esimene osa

26     Oma küsimuse esimese osaga tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas juhul, kui isik on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata, kusjuures hiljem on tuvastatud sellise keeldumise põhjendamatus, peab pädev asutus hüvitama ravikulud vastavalt selle liikmesriigi eeskirjadele, kus asjaomane isik on kindlustatud, või vastavalt eeskirjadele, mis tulenevad selle liikmesriigi õigusaktidest, kus toimus ravi.

27     Et vastata sellele küsimusele, tuleb kõigepealt märkida, et ühenduse õigusnormid, mille tõlgendamine on esitatud küsimusele vastamisel asjakohane, on määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkt c ja alapunkt i ning asutamislepingu artikkel 59, kuigi siseriiklik kohus seda ei maini.

28     Nagu eespool märgitud, täpsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et ta ise leiab, et põhikohtuasjas kõne all olevad ravikulud tuleb hüvitada ANMC-l „vastavalt määruse nr 1408/71 artiklile 22 ja asutamislepingu artiklitele 59 ja 60”.

 Määruse nr 1408/71 artikkel 22

29     Mis puudutab määruse nr 1408/71 artikli 22 kohaldamist põhikohtuasjas, siis tuleb esiteks meenutada, et J. Descamps oli esitanud selle sätte alusel taotluse eelneva loa saamiseks ning eelotsusetaotluse esitanud kohus otsustas tunnistada loa andmisest keeldumise tühiseks.

30     Teiseks tuleb täpsustada, et asjaolu, et põhikohtuasjas tunnistati loa andmisest keeldumine põhjendamatuks siseriiklikes õigusaktides ettenähtud loakriteeriumide põhjal, mitte määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teises lõigus sätestatud kriteeriumide põhjal, ei tähenda sugugi, nagu väidab Belgia valitsus, et ei olnud alust seda määrust kohaldada.

31     Määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 2 teisest lõigust tulenevalt on selle sätte ainus eesmärk määratleda asjaolud, mille esinemisel on välistatud, et pädev asutus võiks keelduda artikli 22 lõike 1 punkti c alusel taotletud loa andmisest. Seevastu ei ole nimetatud sätte eesmärgiks kuidagi piirata eeldusi, mil sellise loa võib artikli 22 lõike 1 punkti c kohaselt anda. Sellest järeldub, et juhul, kui luba on antud vastavalt siseriiklikule eeskirjale, mis – nagu põhikohtuasjas kõne all olev õigusakt – näeb loa andmise ette siis, kui on tuvastatud, et haiglaravi võib välismaal saada paremates meditsiinilistes tingimustes, tuleb niisugust luba pidada loaks määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c mõttes.

32     Loa saanud kindlustatud isikule määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktiga c antud õiguste ulatuse kohta nähtub nimetatud lõike 1 alapunkti i sõnastusest, et kindlustatul on põhimõtteliselt õigus saada mitterahalisi hüvitisi, mida pädeva asutuse nimel annab viibimiskohajärgne asutus vastavalt selle riigi õigusaktidele, kus hüvitisi antakse, nii nagu oleks kõnealune isik selles riigis kindlustatud, ning et ainult hüvitiste andmise kestus on reguleeritud pädeva riigi õigusaktidega. Tagades liikmesriigi õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvatele ja vastavat luba omavatele kindlustatutele võimaluse saada ravi teistes liikmesriikides sama soodsatel tingimustel kui need, mida kohaldatakse nende liikmesriikide õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvatele kindlustatutele, hõlbustab see säte kindlustatute vaba liikumist.

33     Eeltoodust tuleneb, et kulude kandmise üksikasjade osas tuleb kohaldada selle liikmesriigi õigusakte, kus toimus ravi, ning hiljem peab pädev asutus maksma viibimiskohajärgsele asutusele hüvitised tagasi määruse nr 1408/71 artiklis 36 sätestatud tingimustel.

34     Nii nende sätete kasulik mõju kui ka nende mõte eeldavad veel seda, et juhul, kui kindlustatu on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata ning hiljem on kas pädev asutus ise või kohus tuvastanud sellise keeldumise põhjendamatuse, on sel kindlustatul õigus saada otse pädevalt asutuselt kulude eest hüvitist samas summas, mille see asutus oleks võtnud enda kanda, kui luba oleks kohe nõuetekohaselt väljastatud.

35     Siseriiklik kohus märgib, et Belgia süsteemi kohaldamisel oleks hüvitatav summa suurem kui Prantsuse süsteemi puhul, ning ta ei ole kindel selles, millisele hüvitisesummale on põhikohtuasja hagejatel J. Descamps’i pärijatena õigus vastavalt ühenduse õigusele, mistõttu vajab selgitamist küsimus, kas nad võivad nõuda ka täiendavat hüvitist kahe süsteemi vahelise erinevuse korvamiseks.

36     Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1408/71 artikli 22 eesmärk ei ole reguleerida ja järelikult see ka kuidagi ei takista seda, et liikmesriigid hüvitavad teises liikmesriigis saadud ravi kulud vastavalt pädevas riigis kehtivatele määradele (vt 28. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑158/96: Kohll, EKL 1998, lk I‑1931, punkt 27), juhul kui selle liikmesriigi õigusaktid, kus asjaomane isik on kindlustatud, näevad ette sellise hüvitamise ning kui nende õigusaktide alusel kohaldatakse soodsamaid määrasid võrreldes selle liikmesriigi määradega, kus saadi ravi.

37     Kuigi määruse nr 1408/71 artikkel 22 ei takista täiendavat hüvitamist lisaks viibimiskohajärgse liikmesriigi süsteemi kohaldamisest tulenevale hüvitisele, juhul kui süsteem, mida kohaldatakse liikmesriigis, kus isik on kindlustatud, on soodsam, ei ole niisugune täiendav hüvitamine selle sätte alusel ka nõutav. Järelikult on vaja uurida, kas selline kohustus võib tuleneda asutamislepingu artiklist 59.

 Teenuste osutamise vabadust käsitlevad eeskirjad

38     Kõigepealt tuleb kindlaks teha, kas põhikohtuasjas kõne all olev olukord kuulub asutamislepingu artikli 59 mõttes teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse.

39     Osa Euroopa Kohtule kirjalikke märkusi esitanud valitsustest ei olnud nõus sellega, et haiglaraviteenused võiksid kujutada endast majandustegevust EÜ asutamislepingu artikli 60 (nüüd EÜ artikkel 50) mõttes.

40     Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et asutamislepingu artikli 60 kohaselt mõistetakse teenustena tavaliselt tasulist tegevust niivõrd, kuivõrd see ei ole reguleeritud kaupade, kapitali ja isikute vaba liikumist käsitlevate sätetega.

41     Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kuuluvad meditsiiniteenused asutamislepingu artikli 60 kohaldamisalasse, ilma et oleks vaja eristada haiglaravi ja ambulatoorset ravi (vt 31. jaanuari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 286/82 ja 26/83: Luisi ja Carbone, EKL 1984, lk 377, punkt 16; 4. oktoobri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑159/90: Society for the Protection of Unborn Children Ireland, EKL 1991, lk I‑4685, punkt 18, ja eespool viidatud Kohlli otsus, punktid 29 ja 51).

42     Veel tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et teatavate teenuste erilaad ei välista nende suhtes vaba liikumise aluspõhimõtte kohaldamist (17. detsembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 279/80: Webb, EKL 1981, lk 3305, punkt 10, ja eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 20), seega ei saa asjaolu, et põhikohtuasjas on tegemist siseriiklike sotsiaalkindlustuse eeskirjadega, välistada asutamislepingu artiklite 59 ja 60 kohaldamist (eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 21).

43     Kuna põhikohtuasjas kõne all olevad haiglaraviteenused kuuluvad teenuste osutamise vabaduse kohaldamisalasse, tuleb uurida, kas seda asjaolu, et siseriiklikud õigusaktid ei taga selles riigis kindlustatud isikule, kes on määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c kohaselt saanud loa haiglaraviks teises liikmesriigis, samasugust kulude hüvitamise taset nagu see, millele tal oleks olnud õigus, kui ta oleks saanud haiglaravi liikmesriigis, kus ta on kindlustatud, tuleb pidada teenuste osutamise vabaduse piiranguks asutamislepingu artikli 59 mõttes.

44     Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt välistab asutamislepingu artikkel 59 selliste siseriiklike õigusnormide kohaldamise, mille toimel muutub teenuste osutamine liikmesriikide vahel raskemaks kui teenuste osutamine ainult ühe liikmesriigi siseselt (5. oktoobri 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑381/93: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1994, lk I-5145, punkt 17, ja eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 33).

45     Käesolevas asjas ei ole kahtlust selles, et asjaolu, et kindlustatu kindlustuskate on teises liikmesriigis haiglaravi saamise korral väiksem kui samasuguse ravi saamise korral liikmesriigis, kus ta on kindlustatud, võib muuta sellele kindlustatule teises liikmesriigis asuvate meditsiiniteenuste osutajate poole pöördumise vähem atraktiivseks või seda isegi takistada, kujutab endast nii selle kindlustatu kui ka teenuseosutajate jaoks teenuste osutamise vabaduse piirangut (vt analoogia põhjal eespool viidatud Luisi ja Carbone kohtuotsus, punkt 16; 28. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑204/90: Bachmann, EKL 1992, lk I‑249, punkt 31, ja eespool viidatud Kohlli otsus, punkt 35).

46     Seetõttu on vaja uurida, kas asjaolu, et liikmesriigi õigusaktid ei taga selles riigis kindlustatud isikule teises liikmesriigis haiglaraviteenuste saamise korral vähemalt sama soodsat kindlustuskatet, võib olla objektiivselt põhjendatud.

47     Sellega seoses tuleb meenutada, et Euroopa Kohus on varem otsustanud, et ei saa välistada, et teenuste osutamise vabaduse põhimõtte piiramist õigustavaks ülekaaluka avaliku huviga seotud põhjuseks võib olla sotsiaalkindlustussüsteemi finantstasakaalu kahjustamise oht (eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 41).

48     Euroopa Kohus on ka tunnustanud, et tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavate meditsiini- ja haiglaraviteenuste säilitamise eesmärk – kuigi see eesmärk on lahutamatult seotud sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamise viisiga – võib samuti kuuluda EÜ asutamislepingu artiklil 56 (muudetuna EÜ artikkel 46) põhinevate rahvatervisega seotud erandite alla, kui selline eesmärk aitab kaasa tervisekaitse kõrge taseme saavutamisele (eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 50).

49     Veel on Euroopa Kohus täpsustanud, et asutamislepingu artikkel 56 lubab liikmesriikidel piirata meditsiini- ja haiglaraviteenuste vaba osutamist niivõrd, kuivõrd ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamine riigi territooriumil on oluline rahvatervise kaitseks või isegi rahvastiku säilimiseks (eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 51).

50     Tuleb siiski tõdeda, et põhikohtuasjas esinevas olukorras ei saa kõnealust piirangut õigustada ükski käesoleva otsuse punktides 47–49 loetletud ülekaalukatest põhjustest.

51     Olgu meenutatud, et käesolevas asjas otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus, et J. Descamps’il oli õigus saada tema suhtes kohaldatavates siseriiklikes õigusaktides ja määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punktis c ettenähtud luba. Neil asjaoludel ei saa väita, et täiendava hüvitise maksmine, mis kataks erinevuse hüvitamiskorra vahel, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kus isik on kindlustatud, ja viibimiskohajärgses liikmesriigis kohaldatava hüvitamiskorra vahel, juhul kui esimesena nimetatu on soodsam kui teine, oleks seda laadi, et see ohustaks tasakaalustatud ja kõigile kättesaadavate meditsiini- ja haiglaraviteenuste või riigi territooriumil ravivõimsuse või meditsiinilise pädevuse säilitamist.

52     Kuna täiendav hüvitis, mille suurus sõltub selle riigi hüvitamiskorrast, kus isik on kindlustatud, ei pane selle riigi ravikindlustussüsteemile eeldatavalt mingit rahalist lisakoormust võrreldes hüvitisega, mida oleks tulnud maksta juhul, kui haiglaravi oleks saadud selles riigis, ei saa ka väita, et ravikindlustussüsteemile täiendava hüvitise kohustuse panemisel võiks olla märgatav mõju sotsiaalkindlustussüsteemi rahastamisele (eespool viidatud Kohlli kohtuotsus, punkt 42).

53     Kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb eelotsuse küsimuse esimesele osale vastata, et määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c ja alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et kui pädev asutus on andnud kindlustatule loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal ravi, peab viibimiskohajärgne asutus andma talle mitterahalisi hüvitisi vastavalt tema poolt kohaldatavatele tervishoiukulude katmist käsitlevatele eeskirjadele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud.

Kui kindlustatu on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata ning hiljem on tuvastatud sellise keeldumise põhjendamatus, on sel kindlustatul õigus saada otse pädevalt asutuselt kulude eest hüvitist samas summas, mille viibimiskohajärgne asutus oleks vastavalt tema poolt kohaldatavatele eeskirjadele enda kanda võtnud, kui luba oleks kohe nõuetekohaselt väljastatud.

Kuna määruse nr 1408/71 artikli 22 eesmärk ei ole reguleerida võimalikku hüvitamist vastavalt pädevas riigis kehtivatele määradele, ei takista ega nõua see täiendava hüvitise maksmist, mis kataks erinevuse hüvitamiskorra vahel, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kus isik on kindlustatud, ja viibimiskohajärgses liikmesriigis kohaldatava hüvitamiskorra vahel, juhul kui esimesena nimetatu on soodsam kui teine ja kui selline hüvitis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kus isik on kindlustatud.

Asutamislepingu artiklit 59 tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui viibimiskohajärgses liikmesriigis osutatud haiglaraviteenuste kulude eest makstav hüvitis on selles riigis kehtivate eeskirjade kohaldamisest tulenevalt väiksem kui hüvitis, mis tuleneks selle liikmesriigi õigusaktide kohaldamisest, kus isik on kindlustatud, nimetatud riigis haiglaravi saamise korral, peab pädev asutus maksma kindlustatule täiendavat hüvitist, mis katab selle erinevuse.

 Eelotsuse küsimuse teine osa

54     Oma küsimuse teise osaga tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1408/71 artiklit 36 tuleb tõlgendada nii, et sellest sättest tulenevalt on kindlustatul, kes on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata, õigus saada hüvitist kõigi ravikulude eest, mida ta on kandnud liikmesriigis, kus ta sai ravi, kui on tuvastatud tema loataotluse rahuldamisest keeldumise põhjendamatus.

55     Niimoodi ümbersõnastatud küsimusele vastamiseks piisab tõdemisest, et määruse nr 1408/71 artikli 36 sõnastusest nähtub, et selles sättes osutatud täielik tagasimaksmine asutuste vahel puudutab ainult viibimiskohajärgse liikmesriigi asutuse poolt pädeva asutuse nimel vastavalt määruse III jaotise 1. peatükile antud mitterahalisi hüvitisi. Nagu eelnevalt käesoleva otsuse punktides 32 ja 33 märgitud, puudutab kõnesolev tagasimaksmine seega üksnes neid mitterahalisi hüvitisi, mille kulude kandmine viibimiskohajärgse asutuse poolt on ette nähtud selle asutuse kohaldatavate õigusaktidega, ja ainult seda summat, mille ulatuses on kõnesolev kulude kandmine ette nähtud.

56     Seega tuleb eelotsuse küsimuse teisele osale vastata, et määruse nr 1408/71 artiklit 36 ei saa tõlgendada nii, et sellest sättest tulenevalt on kindlustatul, kes on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata, õigus saada hüvitist kõigi ravikulude eest, mida ta on kandnud liikmesriigis, kus ta sai ravi, kui on tuvastatud tema loataotluse rahuldamisest keeldumise põhjendamatus.

 Kohtukulud

57     Euroopa Kohtule märkusi esitanud Belgia, Taani, Saksamaa, Hispaania, Prantsuse, Iirimaa, Madalmaade, Austria, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsuse ning komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva kohtuasja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks Cour du travail de Mons’i 9. oktoobri 1998. aasta otsusega esitatud küsimusele, otsustab:

1.      Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määruse (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes, muudetud ja ajakohastatud nõukogu 2. juuni 1983. aasta määrusega (EMÜ) nr 2001/83, artikli 22 lõike 1 punkti c ja alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et kui pädev asutus on andnud kindlustatule loa minna teise liikmesriigi territooriumile, et saada seal ravi, peab viibimiskohajärgne asutus andma talle mitterahalisi hüvitisi vastavalt tema poolt kohaldatavatele tervishoiukulude katmist käsitlevatele eeskirjadele, nii nagu oleks see asutus kõnealuse isiku kindlustanud.

Kui kindlustatu on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata ning hiljem on tuvastatud sellise keeldumise põhjendamatus, on sel kindlustatul õigus saada otse pädevalt asutuselt kulude eest hüvitist samas summas, mille viibimiskohajärgne asutus oleks vastavalt tema poolt kohaldatavatele eeskirjadele enda kanda võtnud, kui luba oleks kohe nõuetekohaselt väljastatud.

Kuna määruse nr 1408/71 artikli 22 eesmärk ei ole reguleerida võimalikku hüvitamist vastavalt pädevas riigis kehtivatele määradele, ei takista ega nõua see täiendava hüvitise maksmist, mis kataks erinevuse hüvitamiskorra vahel, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kus isik on kindlustatud, ja viibimiskohajärgses liikmesriigis kohaldatava hüvitamiskorra vahel, juhul kui esimesena nimetatu on soodsam kui teine ja kui selline hüvitis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, kus isik on kindlustatud.

EÜ asutamislepingu artiklit 59 (muudetuna EÜ artikkel 49) tuleb tõlgendada nii, et juhul, kui viibimiskohajärgses liikmesriigis osutatud haiglaravi teenuste kulude eest makstav hüvitis on selles riigis kehtivate eeskirjade kohaldamisest tulenevalt väiksem kui hüvitis, mis tuleneks selle liikmesriigi õigusaktide kohaldamisest, kus isik on kindlustatud, nimetatud riigis haiglaravi saamise korral, peab pädev asutus maksma kindlustatule täiendavat hüvitist, mis katab selle erinevuse.

2.      Määruse nr 1408/71, mida on muudetud ja ajakohastatud määrusega nr 2001/83, artiklit 36 ei saa tõlgendada nii, et sellest sättest tulenevalt on kindlustatul, kes on esitanud määruse nr 1408/71 artikli 22 lõike 1 punkti c alusel loataotluse, mille pädev asutus on jätnud rahuldamata, õigus saada hüvitist kõigi ravikulude eest, mida ta on kandnud liikmesriigis, kus ta sai ravi, kui on tuvastatud tema loataotluse rahuldamisest keeldumise põhjendamatus.

Rodríguez Iglesias

Gulmann

La Pergola

Wathelet

Skouris

Edward

Puissochet

Jann

Sevón

Schintgen

Macken

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. juuli 2001 Luxembourgis.

Kohtusekretär

President

R. Grass

G. C. Rodríguez Iglesias

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.